Ausus on kompass, mis juhib inimest ka pimeduses; see on tõeline juht, sest valed pakuvad vaid ajutist valgust.
Tõeline julgus ei ole valida lihtsat teed, vaid rääkida tõtt ja säilitada sisemist rahu raskuste kiuste; sest ausus on hinge sügavaim rahu.
Aus olemine tähendab vahel üksinda käimist; kuid see üksindus muutub lõpuks siiraks rahuks ja austuseks.

Valed tekitavad inimese sisemaailmas tormi; ausus on rahulik ja tugev sadam, turvalisim varjupaik.
Ausus on kõige väärtuslikum aare, mida silmad ei näe, kuid süda tunneb; sest mõnikord kajastuvad tõed mitte sõnades, vaid tegudes.
Inimese väärtust mõõdetakse mitte tema sõnade järgi, vaid aususe raskuse järgi temas südames; sõnad võivad petta, aga süda ei valeta kunagi.

Ausus on siiras rääkimine; mõnikord on see kõne maailmale väljakutse ja ainult tõed jäävad igaveseks.
Inimese suurim rikkus on vaadata teist ausalt; sest näo siirus on sõnadest tugevam.
Ausus on suurim lubadus, mille inimene iseendale annab; selle lubaduse pidamine vabastab ja kergendab hinge.

Valed võivad sind lohutada, kuid vangistavad su hinge; ausus, kuigi raske, viib sind lõpuks puhtaimale õnnele.
Ausus peaks voolama nagu jõgi; kui see kohtub takistustega, peab see leidma tee, sest seisvad veed toovad rahutust.
Ausus ei ole ainult sõnad, vaid elustiil; sest tõdesid ei räägita ainult, neid elatakse ja tuntakse.

Ausus on valgus, mis paistab isegi pimeduses.
Valed on ajutised, ausus on igavene.
Ausus on hinge vabadus.