September on hüvastijätu nimi kolletuvate lehtedega.

Tuul puhub vaikselt, süda tunneb õrna nukrust.

September on vaikne aastaaeg, mis sosistab suve mälestusi.

Päike paistab pehmemalt, taevas muutub mõtlikumaks.

September on poeetiline kuu, mil loodus valmistub hüvasti jätma.

Lehed langevad ja minevik voolab aeglaselt meie seest läbi.

September on nagu mälestus, mis aeglustab aega.

September võib olla kuu, mil kohtud iseendaga.

Õhk muutub jahedamaks, aga südamed soojemaks.

September on sisemine rahu, mis järgneb möödunud suvele.

Värvid muutuvad, tunded süvenevad.

September on aeg, mil loodus pöördub taas enda sisse.

September on kuldse valguse kuu, mis langeb taevast.

Isegi vaikus kõlab septembris teisiti.

September on uute alguste sosin.

Iga langev leht on nagu sisekaemus.

September on hommikuti kampsunisse mässimine, õhtuti mälestustesse.

September on aeg, mil hilinenud tunded ilmnevad.

September on sisemine rännak – vaikne ja sügav.

September on pisarates kirjutatud hooajaline luuletus.