Uskumatus ei sünni äkki – see kasvab vaikuses.
Kõige sügavam haav on see, mille jätab truudusetu süda.
Lubasid jääda, aga jäid vaid mälestuseks.

Truudusetus tapab kõige vaiksemal viisil – ootusega.
Mõned inimesed unustavad sind niipea, kui nad sinust enam ei vaja.
Viga ei olnud usalduses, vaid neis, kes seda reetsid.

Uskumatus jätab hinge vaikse tühjuse.
Iga lubadus, mis murti, jätab jälje.
Mõni inimene õpetab, kui oluline on mitte kunagi tagasi vaadata.

Kõige raskem õppetund tuleb neilt, kellele andsid kõik.
Truuks jäämine neile, kes ei hooli, on vaikne valu.
Mõned inimesed ütlevad “igavesti”, kuid mõtlevad “kuni mugav”.

Tõeline pettumus tuleb siis, kui mõistad, et nad ei hoolinudki.
Süda, mis jäi, vääris paremat hüvastijättu.
Mõnikord on viga olnud mitte armastamises, vaid selles, keda armastati.
Truudusetus ei ole viga, vaid otsus.
Mõned inimesed õpetavad meile, kuidas usaldust mitte kunagi jagada.
Inimesed unustavad, mida sa neile andsid, aga mitte seda, kui nad lahkusid.
Süda mäletab ka neid, kes seda ei väärtustanud.
Truudusetus on vaikne reetmine.
Lojaalsus pole raske – kui keegi seda väärib.
Sügavaimad armid ei jää vaenlastelt, vaid tänamatutelt.
Unustada on inimlik; reeta on valik.
Tema hoidis mälestusi, nemad ei hoidnud midagi.
Kõige raskem hüvastijätt on sellele, kes kunagi tagasi ei vaadanud.
Mõnikord on kõige külmemad inimesed need, kes kord kõige rohkem armastasid.
Lojaalsus valele südamele muutub raskeks koormaks.
Nad lubasid igavikku, kuid lahkusid esimese tormi ajal.
Lojaalsus truudusetule on vaikne südamevalu.
Tõeline kaotus on see, kui andsid kõik ja neile ei jäänud meelde midagi.