Vaikus on vahel kõige valjem karje.
Mu naeratuse taga peitub torm.
Sügavaimad haavad on nähtamatud.

Mõnikord on tugevaim süda see, mis on kõige rohkem murtud.
Olin kunagi täis lootust, nüüd ainult vaikus.
Öö on üksinduse tõeline kaaslane.

Vahel kaob inimene iseendasse.
Vaikus pärast lahkumist on kõige raskem hüvastijätt.
Iga naeru taga on peidus valu.

Midagi on minu sees puudu – nimetu tühjus.
Loodan, siis murdun.
Sama haav, sama vaikus iga päev.

Kui ma kõige rohkem vaikin, olen kõige rohkem väsinud.
Mõned pisarad ei kuku kunagi, aga põletavad seesmiselt.
Naeratav nägu sulle kiuste – minu sees möllab torm.