Lumi on vaikselt langev rahu taevast maa peale.
Iga lumehelves on taeva kirjutatud valge kiri.
Lumi katab mineviku jäljed õrnalt ja hoolivalt.

Kui vaikusel on heli, on see langev lumi.
Lumi on külm, aga äratab meis sisemise lapse.
Valge värv ei puhasta kõike, aga lumi puhastab hinge.

Lumi on maa süütu naeratus.
Talve luule on kirjas lumevaibal.
Inimesed on nagu lumehelbed—sarnased, kuid kordumatud.

Isegi sügavaim valu vaibub lume all.
Lumi on hetkeline rahu, kus aeg justkui peatub.
Lumi sajab nagu armastus—vaikselt, äkitselt ja kaunilt.

Lumi on taeva puudutus maale.
Ükskõik kui karm maailm ka poleks, lumi pehmendab seda hetkeks.
Iga lumehelves on nagu unistus—lühi, ent liigutav.
Lumi on looduse valge sulepea uue alguse jaoks.
Kui lumi sajab, vaikivad isegi linnad.
Lumel kõndimine on kui põgenemine elu mürast.
Lastele toob lumi rõõmu, täiskasvanutele mälestusi.
Iga lumesadu süvendab meie sisemist vaikust.