Mu silmades kogunenud pisarad on nagu vaikne karje.

Mu süda on murtud, tänavad on tühjad; tantsin üksindusega.

Iga öö olen hing, kes igatseb tähti.

Melanhoolia langeb nagu külm udu, mis mähkub mu hinge.

Mul on unistused, mis on kadunud vaikusesse.

Üksindus peidab endas kõige sügavamat valu.

Olen nagu lootus, mis on öö pimeduses kadunud.

Iga mälestus on mu südames veritsev haav.

Melanhoolia embuses olen nagu unustatud laul.

Ma mähin end öösse oma purunenud unistustega.

Kurbus on mu hinge kõige ustavam külaline.

Mu pisarad räägivad rohkem kui sõnad kunagi suudaksid.

Minu sees möllavad tormid, kuid väljas valitseb vaikus.

Mu südames on valu, mis hoiab tuhandeid rääkimata sõnu.

Melanhoolia on kaunimate luuletuste inspiratsiooniks.

Iga hingetõmbega kaotan tüki endast.

Leian end pimeduses, otsides valgust.

Vaikuses kajav melanhoolia sosistab mu sügavaimaid saladusi.

Mineviku vari varjutab mu tänapäeva.

Üksindus on sügavaimate merede rahu.

Mu süda on vana kurbus, mis peegeldub katkises peeglis.

Melanhoolia on hinge kõige puhtam valu.

Mu silmades kadunud lootused on nagu vaikne hüvastijätt.

Minu sees on sosinad; rääkimata lood.

Kurvusega punutud süda on inimese puhtaim olek.

Ööd on pikad, unistused kaugel; olen üksi.

Iga pisar on mu südame vaikne appihüüe.

Mõnikord on melanhoolia kõige ilusam üksindus.

Mu sees peituvad armastused on kurvusega põimitud.

Mu süda on väsinud sõdalane, kes igatseb puhkust.