Arvasid, et oled suur asi selles kaduvas maailmas; aegki pidas ennast sinust suuremaks.

Pea meeles, maailm pöörleb, aga mitte sinu ümber.

Usud igavikku, aga maailm valmistab samal ajal vaikselt su lahkumist.

Täna oled tipus, kuid maa on kõigile sama sügav.

Arvasid, et omamine on igavene; mäletatakse vaid neid, kes loobusid.

Kasvasid varjuna, aga unustasid, et pimedus langeb kõigile.

Tiitlid kaovad, inimene jääb.

Maailm ei kuulu kellelegi, isegi mitte neile, kes püüavad kõige rohkem.

Mida olulisem sa end arvad, seda kiiremini sind unustatakse.

Uhkusest tehtud samm võib saada hauakiviks.

Mitte kogutud asjad, vaid jäetud jäljed jäävad.

See maailm jälgib vaikides “igaveste” langemist.

Kui maailm tundub liiga suur, ehk pead ise veidi väiksemaks jääma.

Kõik võivad olla keegi, aga inimeseks jäämine on raskeim.

Elu on lava – keegi ei jää igaveseks peaossa.

Arvasid, et sind ei asendata; maailm leidis koidu sinuta.

Suurimad egod unustatakse esimesena.

Kaduv maailm ei kaalu su ego, vaid su jälge.

Sa jooksid nii palju, aga lõpuks peatuvad kõik samas kohas – maa sees.

Maailm on kaduv – ja su uhkus sureb sinust varem.