Abitus on hetk, mil unustame koputada lootuse uksele.

Kõige pimedamad hetked testivad mitte abitust, vaid vastupidavust.

Abitus ei ole kaotus, vaid uus algus.

Mõnikord on kõige abitumas hetkes algamas muutus.

Abitus on teadmine sisemisest tugevusest.

Kukkumine on lihtne; raskus on abitusega võidelda.

Abitus tähendab eksimist; leidmine nõuab julgust.

Lootusetus pole kõige halvem vaenlane – abituse on.

Abitus on peegel, kus näeme oma piire.

Sügavas abituses helgib ikka lootuse säde.

Ära anna alla abituna; jõud peitub vahel vaikuses.

Abitus kutsub mitte allaandmisele, vaid muutustele.

Tõeline jõud peitub abitusega toimetulekus.

Abitus on tee lõpp, kuid uute radade algus.

Abituna tundmine on inimlik, mitte allaandmine.

Abitus võib olla taassünni esimene samm.

Kõige raskemad ajad testivad kannatlikkust, mitte abitust.

Abitus on koorem südames ja vabaduse uks.

Allaandumine on lihtne, vastupanu nõuab julgust.

Abitusega silmitsi seismine on oma kangelase leidmine.

Abituse hetked proovivad ja kasvatavad meie vastupidavust.

Kui oled abitu, mäleta, et sees on veel võitlev jõud.

Abitus pole nõrkus, vaid vastupanu algus.

Iga abituse hetk on õppimise võimalus.

Abitus on müür, mida tuleb ületada, mitte takistus.

Seesmine abitus näitab välise jõu olemasolu.

Abitus on elu raskeim õppetund.

Lootusetus raskendab meid rohkem kui abitus.

Abitus tähendab vahel lihtsalt pausi ja hinge tõmmet.

Abituse aktsepteerimine on tee jõu juurde.

Abitus on oma piiride avastamise protsess.

Isegi sügavaim abitus muutub lootusega jõuks.

Abitus on hinge kõige habrasem ja samas tõeline seisund.

Abitusega silmitsi seismine on sisemise kangelase leidmine.

Abitus on ajutine; visadus ja usk jäävad.