Teadmatu inimesel on arvamus kõiges, aga teadmisi milleski pole.
Vaidlemine inimesega, kes ei teadvusta oma teadmatust, on oma mõistuse kahtluse alla seadmine.
Teadmatuse hääl on vaikne, aga ego karjub valjusti.

Teadmatu räägib, tark vaikib — seetõttu jääb vaikus vahel teadmatusele alla.
Kes sulgeb end teadmistele, kaitseb oma arvamust, aga tõde ei haara.
Teadmatu teab kõike paremini, aga mõistab vähest.

Vahel varjutab teadmatuse julgus tarkuse tagasihoidlikkuse.
Kui pimedus on valguse puudumine, siis teadmatuse puudumine on teadmiste puudumine.
Teadmatu eelistab olla “õigus” kui õppida.

Tunned teadmatut ära mitte sõnade, vaid kangekaelsuse järgi.
Teadmatus on teiste alavääristamine enda suurendamiseks.
Tark vaikib — ta ei vaidle teadmatuga.

Teadmatu räägib palju, sest ta ei mõtle, vaid räägib.
Teadmatu usub, mida kuuleb; tark küsib üle.
Teadmatus on piiramatute teadmiste valju karje.
Teadmatu hindab tundega, mitte mõttega.
Teadmatuse julgus on tihti ohtlik.
Teadmatu näeb kõike lihtsana, sest ei suuda näha detaile.
Kui teadmatus kohtub ülbe olemusega, siis tõde lämbub.
Ohtlikem teadmatus on see, mida ei teadvustata.
Teadmatu vihkab seda, mida ei mõista.
Teadmatuse tähendus ei ole ainult lugematus, vaid ka mõttetute kuulamine.
Teadmatu kogub pähe, tark mõistab seest.
Teadmatus on nakkav, eriti kui sellele plaksutatakse.
Kes otsib teadmisi, õpib — teadmatud ründavad.
Teadmatuse suurim relv on uhkus.
Teadmatuse arust on varjus olemine oskus.
Teadmatu ei talu teiste ideid.
Teadmatuse peale jäämine sulgeb ukse õppimisele.
Teadmatu ei vaidle võitmiseks, vaid vaigistamiseks.
Teadmatu ei investeeri tõde, vaid ego.
Teadmatu mõistab hukka, mitte ei mõista.
Tõeline teadmatus pole mitte teadmatus, vaid selle kaitsmine.
Need, kes vihkavad teadmisi, on tihti kõige valjemad.
Teadmatuse eesmärk on alandada teadmisi, et ise kõrgem tunduda.