Inimene muutub kõige tundetumaks, kui võõrandub oma südame suhtes.

Tundetus on hinge külmumine, tunnete maetud vaiksusse.

Südame vaikus on sageli sügavaima tormi märk.

Tundetuks muutumine tähendab, et unustad, et oled elus.

Valu on tundetuse kõige rängem karistus.

Inimlus eksisteerib tunnete kaudu; tundetus on kadumise algus.

Tundetuks muutumine on end ja teisi sulgemine.

Kõik, mida kunagi tundsid, võib vaiksusesse alluda.

Tundetus ehitab südame ümber müüre aja jooksul.

Tundetud silmad ei näe isegi eredamaid valguseid.

Tunnete puudumine viib inimese üksinduse kõige pimedamatesse nurkadesse.

Tundetus on sinu sees oleva tormi külmutamine.

Tundetus on elu värvide tuhmumine.

Mida külmem süda, seda valjemalt karjub hing.

Tundetuks muutumine ei ole elamine, vaid lihtsalt hingamine.

Vaikus on mõnikord sügavaima tundetuse karje.

Tundetus on inimese suurim vangla.

Kui tunded vaikivad, kaob elul tähendus.

Tundetuks muutumine kustutab lootused aeglaselt.

Murtud südamed otsivad vahel pelgupaika tundetuses.

Tundetus kasvab armastuse varjus.

Sinu sees olev tühjus on tundetuse vaikne tõend.

Tundetuks muutumine paneb kaotama kõige väärtuslikumad osad, mis teevad meist inimesed.

Tundetus on hinge tuimus; selle sulatamiseks on vaja julgust.

Tundetuks muutunud süda kaotab elu meloodia.